Tamsalu-Neeruti maratoni peakorraldaja süda kuulub spordile

Murdmaasuusatamise reegleid teab Vahur lausa une pealt ja osa nendest on paberile jõudnud lausa tema enda sõnastuses. „Rahvusvahelise suusaliidu juures olen reeglite -ja kontrolli alakomitee liige olnud üle kümne aasta.“

Mees, kes mõõdab aega!

Vahur on mullu lauluväljakul peetud MK-etapi peadirigent, kuigi spordirahvale on ta suuremalt jaolt tuntud kui mees, kes mõõdab aega.

Tema ettevõtlusteekond ajavõtuteenuse pakkujana sai alguse 1996. aastal tänu ühe hea tuttava abipalvele. “Viru suusamaratoni korraldaja Raivo Reisenbuk oli kuskilt kuulnud, et olime loonud süstaslaalomi jaoks elektroonilise ajavõtusüsteemi. Tegime seda koos Riho Kokaga, kes oli minu treener ning hilisem Nelsoni huviklubi kaasasutaja,” täpsustab ta.

Kuna seni käis suusamaratonil ajavõtt käsitsi, valminud protokoll prinditi trükimasinate abil välja ning avaldati umbes nädal hiljem ajalehes, siis elektrooniline ajavõtt tundus hea plaanina.

“Mõtlesime, et mis seal ikka, proovime. Ülemäära ei pingutanud, umbes kuu enne võistluse toimumist hakkasime ettevalmistusi tegelema. Tarkavara kirjutas meile Kadrina kooli arvutuskeskuse juht. Kui esimene suusataja starti läks, siis meil käis kibekiire töö osalejate programmi lisamiseks, sest mingit eraldi tänapäevast veebilehte selleks polnud,” meenutab Vahur.

“Tarkvara ülesanne oli registreerida aeg, mil toimus finišijoone valguskiire katkeskus. See on muide  ainus ajavõtu meetod, mis on täpne ka veel tänapäeval. Kui aegu registreeris tarkvara, siis osalejate number sai kirja pandud visuaalsel vaatlusel. Osalejaid oli palju, lõpetajaid ligi 600 ja meie tiimi tööpäev kujunes üsna pingeliseks.”

“Finišijoone juures oli meil abiks ka magnetlindiga kaamera, mille ülevaatamiseks pidi kasseti välja võtma. Tänapäevaste vahenditega on see osa nüüd oluliselt lihtsamaks läinud,” ütleb Leemets muhe muie suunurgas.

Esimene ametlik võistlus, mille eest sai ka arve esitada, lõppes hästi. “Midagi hullu ei juhtunud, lumme torgatud finišijoonel olnud valguskiire andur läks veidi paigast, aga saime kiirelt jaole ning see oli ka ainus vahejuhtum,” ütleb ta.

Otsiti üha uusi lahendusi

Asi arenes ja järgmise sammuna võeti ette seadmete uuendamine. “Läksime üle tööstuslikele seadmetele ja kui internet tekkis, siis sai ka juba sealt infot. Ostsime šveitslaste TAG Heueri seadmed, mille andur oli töökindlam ning ajavõtukell, mis salvestas, printis järgmisel hetkel paberile ka vastava aja välja. Meie kõige esimese anduri peamine probleem oli selles, et kui päike seadmele peale paistis, siis andur küllastus ning enam ei reageerinud.”

2011.aastal otsustati minna üle kiibiajavõtule, seadmed soetati aasta hiljem ning tööks läks aastal 2013. “Kiibid töötavad raadiosagedustel ehk nende sees on väike antenn ning kui sportlane läbib vastava punkti ehk vastuvõtu ala, kus on omakorda antenn, siis tema numbri taga olev kiip saab toite ehk ärkab ellu ning väljastab meie süsteemile kindlas formaadis vastava info. Iga kiibiga on seotud unikaalne kood, mille saan sellele läbi spetsiaalse printeri kodeerida,” selgitab Vahur Leemets lihtsustatult.

Kui esimese programmi kirjutas Vahuri jaoks eestlane, siis praegu kasutab ta austraallase loodud koodi. “Kuna tegemist on ühemehe ettevõttega, siis ainus oht on see, et kui ta ühel hetkel lõpetab, siis tarkvara enam ei arene. Eks siis tuleb uus leida, aga hetkel sellele ei mõtle. Omamoodi kummaline on ka tõik, et kogu meie elektroonika on samuti samalt mandrilt, kuigi need kaks osapoolt pole kuidagi üksteisega seotud.”

Soovijaid tuli üha juurde

Sõna levis, kui algul panustati suusavõistlustel, siis varsti löödi kaasa juba ka ratta- ja jooksuvõistlustel. Tänaseks võib julgelt öelda, et Vahur Leemetsa ajavõtusüsteemist on läbi käinud pea kogu Eestimaa spordirahva andmed, mis muide peale sündmuse toimumist ka süsteemist kustutatakse.